Aadu Oll
(1932 – 2003)
Kirjutatud 1990-ndatel aastatel
Mõtted nõukogude võimu vastu võidelnute ja tema poolt represseeritute organiseerumisest tekkisid juba koos repressioonide algusega. Kõik me mäletame selleteemalisi jutuajamisi Pagari keldrikongides, Patarei kambrites, laagrites ja asumispaikades. Arusaadavatel põhjustel ei jõutud tol ajal kaugemale mõttemõlgutustest. Viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel, kui vangis olnud ja küüditatud hakkasid tagasi tulema, muutusid need mõtted konkreetsemaks, kuid kuna nõukogude võim püsis tol ajal veel kindlalt ja KGB töötas energiliselt, ei olnud mingi reaalselt tegutseva organisatsiooni loomine mõeldav. Üksikud entusiastid koostasid vangide ja küüditatute nimekirju, kokkutulekuid organiseeriti laagrite ja asumiskülade kaupa sünnipäevade, pulmade või mingite muude süütute perekondlike tähtpäevade sildi all. KGB tundis nende kokkutulekute vastu suurt huvi, kuid niipalju kui teada, ei õnnestunud tal ühtegi tõsisemat operatsiooni edukalt läbi viia ja kedagi uuesti nõukogudevastase kokkutuleku, organisatsiooni või propaganda eest kinni panna. Paistab, et kõik neist üritustest osavõtjad olid tol ajal juba “hästi koolitatud” ja puudusid “koputajad”. Olukord muutus 1980-date aastate teisel poolel. Seks ajaks oli nõukogude võim juba niivõrd pehkinud, et KGB karistusoperatsioonide otsene oht kadus. Esimese avaliku üleskutse organiseerumiseks tegid nüüdseks manalamees Keskhaigla arst Aleksander Levin (kes ise polnudki represseeritud) ja Füüsikainstituudi teadur Arno Pihlak (küüditatud 1941, arreteeritud 1950, istus kinni Norilskis Gorlagis) 1988. aasta suvel ajalehes “Rahva Hääl”. Selle üleskutse peale tuli Tallinnas kokku rühm asjast huvitatuid, nn. “algatusrühm”.
Kõige esimeseks kooskäimise kohaks sai Kunstiinstituudi keeltekateeder, kus töötas algatusrühma üks aktiivseid liikmeid pr. Mare Saks. Pidevalt võttis selle rühma tegevusest osa 15-20 inimest. Koosolekutel käsitleti jooksvat poliitilist olukorda, kuulati meenutusi, tegeleti organisatsiooni loomiseks vajalike ettevalmistustega jne. Püüti paika panna organisatsiooni tegevuse põhisuundi. Analoogilised grupid tekkisid ka teistes Eesti keskustes, kuid side ja tegevuse koordinatsioon nende vahel puudus.
Märkimisväärse pagasiga tulid algatusrühma hr-d Leo Talve ja Elmar Joosep, kes olid juba pikemat aega uurinud nõukogude repressioone Eestis, kogunud mälestusi ja koostanud 1941. aasta küüditatute nimekirja. Ajaloolasena võttis rühma tööst osa hr. Evald Laasi. Kahjuks on hr-d Talve ja Laasi nüüd juba meie hulgast jäädavalt lahkunud. Loodava organisatsiooni põhikirja projekti, mis hiljem ka ilma oluliste muudatusteta vastu võeti, koostas hr. William Maiste. Tema on ka organisatsiooni nime “Memento” autor. Õigusabi osutas advokaat Üllar Talviste. Lastekodulaste organiseerimisega tegeles hr. Jüri Lehtrand.
1988. aasta lõpuks jõudis algatusrühm Tallinna Ebaseaduslikult Represseeritute Ühenduse loomiseni, mis registreeriti tolleaegses Linna RSN Täitevkomitees. Algas ettevalmistustöö esimese üle-Eestilise represseeritute koosoleku korraldamiseks.
See üritus toimus märtsiküüditamise aastapäeval 25. märtsil 1989. a. Tallinna Linnahallis. Üle Eesti oli saabunud rohkem kui 2000 osavõtjat. Koosolekut juhatama valiti Aadu Rast ja Aadu Oll. Koosolek otsustas asutada Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento”, kinnitas Liidu põhikirja, valis postuumselt “Memento” auliikmeteks Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri, valis 41-liikmelise Liidu volikogu. Volikokku valiti mitmed tuntud Eesti ühiskondliku ja kultuurielu tegelased – kirjanikud Rudolf Aller, Raimond Kaugver, Lennart Meri, Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, kolmekordne nõukogude poliitvang Enn Tarto jt.
Koosoleku resolutsioonis nenditi, et Ida-Euroopa jagamise tulemusena Saksamaa ja N. Liidu vahel Molotov-Ribbentropi pakti põhjal, mis võimaldas N. Liidul annekteerida Balti riigid, sattus Eesti 1940.aastal stalinliku terrorirezhiimi haardesse. Algasid massirepressioonid. Eestis toimepandud repressioone tuleb rahvusvahelise õiguse alusel tunnistada genotsiidikuritegudeks. Nende tagajärjel kaotas Eesti märkimisväärse osa oma elanikkonnast. Taotleti ENSV Ülemnõukogult stalinistlike repressioonide tunnistamist kuritegudeks inimsuse vastu, kompetentse komisjoni moodustamist repressioonide uurimiseks ja neile hinnangu andmiseks, repressioonide organisaatorite ja toimepanijate väljaselgitamiseks, avalikustamiseks ja kohtu alla andmiseks. Pandi ette moodustada repressioonide toimepanemist käsitlevate materjalide kogumiseks, süstematiseerimiseks, uurimiseks ja säilitamiseks sõltumatu keskus. Pöörduti Arstide ja Juristide Liitude ning Ametiühingute Kesknõukogu poole taotlustega osutada represseerituile arsti- ja õigusabi ning sanatoorset ravi. Tauniti Kawe keldri üleandmist Hotellikoondisele, nõuti, et see hoone antaks “Memento” Liidule. Soovitati kõigil progressiivsetel organisatsioonidel aktiivselt osaleda stalinismiohvrite mälestuse jäädvustmisel oma tegevuspiirkondades. ENSV Ministrite Nõukogult ja kohalike rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteedelt nõuti “Memento” esindajate kaasamist komisjonidesse, mis tegelevad represseeritute rehabiliteerimise ja nendele tekitatud ainelise kahju hüvitamisega. Pandi ette kuulutada 14. juuni ja 25. märts üldrahvalikeks leinapäevadeks. Väljendati solidaarsust ühingutele “Memoriaal” ja “Valgevene Martüroloog” ning Läti ja Leedu represseeritute ühendustele. Kohustati Liidu eestseisust arendama koostööd nende organisatsioonidega. Tauniti Interliikumise demagoogilisi ultimatiivseid nõudmisi.
Tänapäeval võib see muidugi tunduda kummalisena, kuid resolutsioonis oli ka punkt NLKP uuenduskursi toetuseks ja tunnustuse avaldus V. Väljasele, A. Rüütlile ja I. Toomele nende tegevuse eest Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Põhikirjas määrati kindlaks Liidu eesmärgid:
- õigusvastselt represseeritute kaitse, nende täieliku rehabiliteerimise saavutamine, materiaalse ja ainelise kahju hüvitamine;
- õigus- ja arstiabi osutamine, abi sotsiaalhooldus- ja olmeprobleemide lahendamisel;
- kaasabi õigusvastaste repressioonide olemuse, ulatuse ning nende toimepanijate kindlakstegemisele ja avalikustamisele.
- põhiliste töösuundadena märgiti põhikirjas:
- koostöö riigivõimu ja kohalike omavalitsusorganitega oma eesmärkide saavutamiseks;
- stalinluse ideoloogia ja sellega seotud vägivalla paljastamine, toetus ühiskonna demokratiseerimisele;
- nõudmine tunnistada massirepressioonid seadus- ja inimsusevastasteks;
- osalemine repressiooniohvrite mälestuse jäädvustamisel;
- repressioonidega seotud mälestuste ja dokumentide kogumine, represseeritute nimekirjade koostamine;
- liidu tegevuse kajastamine trükisõnas;
- saadikukandidaatide esitamine valimistel.
Liidu volikogu tuli kokku 22. aprillil. Valiti 11-liikmeline eestseisus: T. Lagle, A. Levin, N. Obornev, A. Oll, J. Pertmann, M. Päts, A. Rast, L. Schmidt, H. Tallo, E. Tarto ja R. Väli. Vastavalt Liidu põhikirjale olid eestseisuse liikmed oma õigustes võrdsed ja täitsid eesistuja kohustusi kordamööda, vahetudes iga poole aasta tagant. Esimesed eesistujad olid A. Oll, H. Tallo, A. Rast, R. Väli ja J. Pertmann.
Töö käigus selgus, et selline eesistujate vahetamine ei ole otstarbekohane, kuna järjepidevus kippus kaduma ja pealegi ei saanud kõik eestseisuse liikmed kas oma põhitöö koormuse või muudel põhjustel eesistuja kohuseid täita. Seetõttu eestseisus otsustas hiljem eesistuja vahetusi mitte teostada ja panna need kohustused J. Pertmanni peale. Hiljem on see otsus esile kutsunud etteheiteid, kuid olen veendunud, et see oli praktiliselt ainus võimalik lahendus.
Struktuurselt koosnes Liit piirkondlikest osakondadest ja muudel põhimõtetel liitunud üksustest ning hajaliikmetest. “Memento” liikmeteks võisid olla represseeritud, nende järeltulijad ja teised ühenduse eesmärke toetavad isikud sõltumata nende rahvusest või sotsiaalsest kuuluvusest.
Üks esimesi piirkondlikest organisatsioonidest oli hr. Rein Rubeni algatusel loodud Rapla represseeritute ühendus. Pärnu linnas olid “Memento” loomise eestvedajateks Kalju Kotkas ja Aimur Saarts, Saaremaal Rein Väli ja Juta Vessik, Järvamaal Jaan Arvola, Viljandimaal Ants Salum, Rakveres August Kondoja, kes on teinud ära ka suure töö endiste tööpataljonlaste ühenduse loomisel.
23. aprillil moodustati Enn Tarto ja Paul Muuli algatusel “Memento” Tartu osakond. Valiti 27- liikmeline volikogu ja 5-liikmeline eestseisus koosseisus E. Tarto, H. Tüüts, P. Muuli, U. Lamp ja V. Kruusealle. Lühikese ajaga levis “Memento” tegevus peaaegu üle kogu Eesti.
1989. a. suvel toimus Tahkurannas Eesti esimene poliitvangide kokkutulek, millele saabus üle 130 osavõtja. Seal pandi alus Endiste Steplagi Poliitvangide Ühingule, mille registreerimisest ENSV Ministrite Nõukogu keeldus ja mille registreeris Memento Liit. Sellest ühingust arenes välja “Memento” sõsarorganisatsioon Eesti Endiste Poliitvangide Liit (ca 1200 liiget), kellega Memento Liidul kujunes edaspidi tihe ja viljakas koostöö.
Juba oma tegevuse alguspäevil püüdis algatusrühm luua sidemeid analoogiliste liikumistega väljaspool Eestit. 1989. a. jaanuaris osales algatusrühma esindaja Aadu Oll vaatlejana üleliidulise ühingu “Memoriaal” asutamiskongressil Moskvas, kus sõlmis sõprussidemed Läti ja Leedu represseeritute liikumistega – Riia “Memoriaali”, Läti poliitrepresseeritute ühenduse ja Leedu “Tremtynasega”, esines sõnavõtuga ning konverentsi lõpul andis pressikonverentsi olukorrast Eestis.
Memento Liidu põhikiri registreeriti ENSV Ministrite Nõukogu Presiidiumi otsusega 12. juunil 1989. a. Vastuvõetud põhikirja registreerimisel sisulisi muudatusi ei tehtud, küll aga nõuti Liidu nime muutmist. Ametlik nimetus sai pikk ja lohisev: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute ja Nende Toetajate Liit “Memento”.
Memento Liidu esindajad kutsuti osalema Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe juures tegutsevas konsultatiivnõukogus, Eesti ühiskondlike organisatsioonide konsultatiivnõukogus, mis tegutses Rahvarinde toetusel ja hiljem moodustatud Valitsuse koostööfoorumis.
Kõigis neis organisatsioonides kaitsesid Memento Liidu esindajad represseeritute huve, esinesid ettepanekute ja avaldustega, milles nõudsid kõigi represseeritute viivitamatut rehabiliteerimist, nõukogude võimu kuritegude tunnistamist kuritegudeks inimsuse vastu, moraalsete ja materiaalsete kahjude hüvitamist, represseerijate avalikustamist ja karistamist jne. Memento Liit esines ka iseseisvalt avalduste ja pöördumistega jooksvate poliitiliste sündmuste puhul.
1989. a. augustis osales “Memento” Moskvas koos Leedu “Tremtynase”, Poola, Lvovi, Saksa LV ja Leningradi organisatsioonidega “Memoriaali” poolt korraldatud Molotov-Ribbentropi pakti 50-ndale aastapäevale pühendatud näitusel ja konverentsil “Verega kinnitatud sõprus”. Üks päev sellel nädal aega kestnud üritusel oli täielikult pühendatud Eestile. Meie poolt kutsutud ajaloolased, poliitikud ja majandusteadlased E. Laasi, T. Nõmm, J. Golikov, A. Kuddo esinesid vastavasisuliste ettekannetega. Esinesid ka poliitvangid ja küüditatud M. Niklus, A. Rast, A. Oll jt. Näituse Eestit puudutava osa kujundas ja vormistas Endel Palmiste. Filmiprogrammis näidati meie dokumentaalfilme “Punaarmee sissemarss Eestisse”, “Internatsionalismi lühikursus”, “Draakoni aasta”, “Hitler ja Stalin”. Eesti programm võeti vastu suure huviga. Näitust eksponeeriti aga Moskvas kolmes erinevas kohas veel üle poole aasta pärast konverentsi lõppu.
1989. a. oktoobris alustas ilmumist Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu infoleht “Memento”. Esimese kolme numbri toimetaja oli S. Muttik, kelle eestseisus oli sunnitud töölt vabastama nr. 2-s ilmunud J. Kuke mälestust solvava artikli pärast. 1990. a. jaanuarist töötas “Memento” toimetajana hr. Viljar Ansko. Veidi hiljem asus tehnilise toimetajana tööle elukutseline ajakirjanik hr. Ülo Ojatalu. Nende kahe mehe töö tulemusena sai ajaleht “Memento” oma näo, leidis koha Eesti ajakirjanduses ja oli vääriliselt hinnatud Liidu liikmete hulgas. Kahju, et finantseerimisraskuste tõttu oli see infoleht sunnitud 1996. a. lõpus pärast 84. numbri ilmumist lõpetama.
1989. a. detsembris toimus Riias Eesti, Läti ja Leedu õigusvastaselt represseeritute esimene kongress, millel osales Memento Liidu 38-liikmeline delegatsioon. Kongressi plenaaristungit juhatasid Boris Gajauskas (Leedu), Igors Noskovs (Läti) ja Aadu Oll (Eesti), kes ka avasid kongressi.
Ettekannetega Eesti poolt esinesid endine poliitvang Enn Tarto ja Arvo Kuddo. Kongress võttis vastu pöördumise N. Liidu rahvasaadikute kongressi poole, milles nõuti Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salajaste lisade kehtetuks tunnistamist, Eesti, Läti ja Leedu annekteerimise taunimist ja nendes riikides peale annekteerimist N. L. repressiivorganite poolt sooritatud kuritegude inimsusevastasteks tunnistamist. Eesti, Läti ja Leedu NSV-de ülemnõukogudelt nõuti nõukogude repressiivorganite kuritegelikeks tunnistamist, repressioonide organisaatorite ja täideviijate vastutusele võtmist, inimsusevastaste kuritegude ja Balti riikidele okupatsiooni tagajärjel tekitatud majanduslike kahjude, aga ka N. Liidu poolt vangide tööst saadud kasu väljaselgitamiseks valitsuskomisjonide moodustamist, kõigi poliitiliselt represseeritute viivitamatut rehabiliteerimist, arhiivide kaitse seaduse vastuvõtmist, vangis ja asumisel oldud aja eest kompensatsioone NLKP varade arvelt, repressioonidega seotud isikute vallandamist õiguskaitseorganitest. Ülemnõukogudelt nõuti otsustavat tegevust Eesti, Läti ja Leedu täieliku iseseisvuse taastamiseks.
Kongress võttis vastu avalduse, milles hoiatas Tbilisi veresauna ja NLKP KK 26.09.89 räige avalduse põhjal N. Liidu repressiivpoliitika retsidiivide eest ja kutsus üles kiiremini taastama Balti riikide iseseisvust, ning pöördumised Balti riikide ja Venemaa juhtide poole. Kongress moodustas Balti riikide represseeritute ühenduste koordinatsioonikomitee ja valis selle nõukogu. Eesti poolt valiti koordinatsiooninõukogu liikmeteks A. Oll, L. Schmidt ja K. Kotkas. Kahjuks jäi koordinatsiooninõukogu, mille esimeheks valiti Läti esindaja I. Noskovs, lünklikuks ja hiljem hääbus majanduslike raskuste tõttu.
Peale Riiast naasmist andsid Memento Liidu esindajad kongressil vastu võetud nõudmised ja dokumendid ametlikult üle ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele A. Rüütlile.
1990. a. veebruaris toimusid Eesti Kongressi, märtsis ENSV Ülemnõukogu valimised. Sel puhul avaldas Memento Liit oma valimisprogrammi, esitas kandidaadid. Eesti Kongressi osutus valituks 17 Memento Liidu esindajat, Ülemnõukokku kolm “Memento” poolt või tema toetusel esitatud kandidaati.
1990. aastal tegutsesid Memento organisatsioonid juba peaaegu kõigis Eestimaa maakondades. Tähistati Eesti rahvuslikke tähtpäevi, leinapäevi 25. märtsi ja 14. juunit, mis sel aastal tunnistati “Memento” ja teiste organisatsioonide nõudmisel ametlikult leinapäevaks. 17. juunil, nõukogude okupatsiooni alguse aastapäeval, avati Tartus pidulikult “Memento” algatusel ja organiseerimisel püstitatud terroriohvrite mälestusmärk.
Juulis toimus Moskvas “Memoriaali” II konverents, millel osales 7-liikmeline Memento delegatsioon. Aktiivse osalemise ja tiheda koostöö tulemusena lätlaste ja leedulastega õnnestus konverentsi resolutsiooni sisse panna pikk ja põhjalik punkt Balti riikide iseseisvustaotluste toetuseks, milles nõuti N. Liidu valitsuselt Leedu vabariigi vastu kehtestatud majandussanktsioonide tühistamist, läbirääkimiste alustamist Leedu, Läti ja Eesti valitsustega nende iseseisvuse taastamiseks, kutsuti poliitilisi parteisid, streigikomiteesid ja ühiskondlike organisatsioone üles tegutsema Balti riikide toetuseks ühise tegevusplaani alusel ja kohustati “Memoriaali” juhatust astuma kontakti kõigi pooltega läbirääkimiste kiiremaks alustamiseks. Konverentsi käigus toimus Eesti, Läti ja Leedu esindajate kohtumine konverentsi delegaatidega, millel tutvustati olukorda Balti riikides ja meie püüdlusi.
Juuli algul toimus üle-Eestiline tööpataljonlaste kokkutulek, millel moodustati iseseisva organisatsioonina Memento Liitu kuuluv Tööpataljonlaste Ühendus (ca 700 liiget).
Juuli lõpus toimus Pangodis endiste poliitvangide II kokkutulek, millele tuli juba üle 700 saatusekaaslase, kes olid koondunud Poliitvangide Liidu viide regionaalsesse organisatsiooni.
Suvel tegutses Norilskis ja Lama järve ääres Eesti, Läti ja Leedu II ühisekspeditsioon (esimese organiseeris rahvaspordiklubi “Eston” 1988.a.), kes püstitas Lama järve äärde mälestussamba kõigile Norillagis hukkunud Eesti, Läti ja Leedu ohvitseridele.
Oktoobris toimunud Memento Liidu volikogu aastakoosolekul valiti uus eestseisus koosseisus A. Oll, A. Rast, E. Tarto, L. Schmidt, T. Lagle, R. Väli, K. Kotkas, A. Salum, J. Pertmann, G. Tetsmann, J. Arvola, H. Jalakas. Vahetati maakondlike organisatsioonide kogemusi töö organiseerimisel, arutati Memento Liidu seisukohti päevapoliitilistes probleemides, rehabiliteerimise, varade tagastamise, erastamise, represseeritute anketeerimise, mälestusmärkide püstitamise jm. küsimusi.
3. märtsil 1991. a. toimus Eestis referendum iseseisvuse küsimuses, mille puhul Memento Liidu eestseisus pöördus kõigi represseeritute poole vastavasisulise üleskutsega. Memento Liidu poolt kutsuti referendumile vaatlejatena ühingu “Memoriaal” esindajad, kes kinnitasid referendumi õiguspärast läbiviimist.
Aprillikuus Tartus toimunud EEPL erakorralisel konverentsil arutati päevaküsimuste kõrval Memento Liidu ja EEPL lõhestamiskatseid ja sisetülisid. Oli saanud teatavaks, et KGB-s on loodud spetsiaalne allüksus represseeritute organisatsioonidega tegelemiseks ja paljud tüliküsimused tundusid olevat provotseeritud.
Memento Liidu esindajad osalesid nõupidamisel Leedus, kus vahetati informatsiooni ja koordineeriti ettepanekuid oma valitsustele rehabiliteerimise ja kahjude hüvitamise küsimustes, ning üleliidulise “Memoriaali” ühingu pleenumil Moskvas, kus tutvustati Eesti olukorda, kirjeldati interliikumise ja EKP Eesti-vastast tegevust ja taotleti “Memoriaali” survet N. Liidu üldsusele Balti riikide vabadustaotluste toetuseks.
Juuniküüditamise viiekümnenda aastapäeva puhul organiseeris “Memento” Tallinna ühendus koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga kahepäevase teaduslik-populaarse konverentsi “Nõukogude võimu repressioonid Eestis”, millel kuulati ära 23 ettekannet. Külalisesinejad olid Lätist, Leedust, Soomest ja Kanadast. Konverentsil eksponeeriti hr. Palmiste poolt kujundatud vastavasisulist näitust. Võeti vastu pöördumised maailma üldsuse ja Eesti NSV Ülemnõukogu poole.
Seda aastapäeva tähistati “Memento” kohalike organisatsioonide eestvõtul ja osalemisel väga laialdaselt üle Eesti. “Estonia” kontsertsaalis andis kontserdi Tallinna Ühenduse ansambel “Memento” Ottniel Jürissaare juhatusel, ETV näitas Aadu Rasti koostatud saadet “14. juuni 1941”. Avati mälestussambaid, -kive ja –tahvleid, pandi pärgi, peeti leinajumalateenistusi.
Juulikuus toimunud Eesti valitsusdelegatsiooni Siberi-visiidile kaasati ka Memento Liidu esindaja. Loodi kontaktid Sverdlovski, Irkutski ja Krasnojarski “Memoriaali” ühingute ja Sverdlovski oblasti arhiivide valitsusega. Pandi pärjad Ozjorlagis hukkunute mälestusmärgile Irkutskis, vangide surnuaiale Verhoturjes ja mahalastute mälestussambale eesti külas Ülem-Suetukis.
Sverdlovskis sõlmiti kokkulepe Eesti valitsuse ja oblastinõukogu vahel Sverdlovski oblastis repressiooniohvritena hukkunud Eesti Vabariigi kodanike matmispaikade väljaselgitamiseks. EV valitsuse juurde moodustati vastav töögrupp (nn. Raski komisjon), kes kontakteerus Sverdlovski oblasti arhiivide valitsusega. Töögrupi käsutusse laekusid materjalid repressioonide kohta. Kuna ühiskondlikus korras represseeritute väljaselgitamine osutus ebareaalseks, tegi komisjon Memento Liidu soovitusel valitsusele ettepaneku moodustada Represseeritute Registri Büroo. Tookord see ettepanek kahjuks ei realiseerunud. Ka järgnevad (Vähi ja Laari) valitsused ei pidanud sellise büroo moodustamist vajalikuks, kuigi neile ettepanekuid tehti. Pärast Savisaare valitsuse lahkumist Raski komisjoni töö soikus. Represseeritute Registri Büroo aga moodustati ühiskondlikus korras Leo Talve algatusel Memento Liidu juurde. Pärast Leo Talve surma jätkus selle tegevus “Memento” Tallinna Ühenduse esimehe Leo Õispuu juhtimisel. Vaatamata vahendite nappusele on Büroo ära teinud hindamatu väärtusega töö represseeritute nimekirjade koostamisel.
1991. a. toimus Moskvas augustiputsh ja Eesti iseseisvus. Lõpetati KGB tegevus. Kahjuks teostas Savisaare valitsus KGB dokumentide ja arhiivide ülevõtmise räpakalt ja ebaprofessionaalselt, mille tõttu palju hindamatu väärtusega arhiivimaterjale ja süütõendeid läks kaduma või viidi ära Moskvasse. Venemaalt arhiivimaterjalide kättesaamine muutus riikidevaheliste läbirääkimiste objektiks ja osutus praktiliselt võimatuks. Memento Liit tegi Valitsusele ettepaneku kaasata läbirääkimiste riikliku delegatsiooni koosseisu Memento Liidu esindaja, kuid kahjuks ei võetud seda ettepanekut, mida korrati ka järgmistele valitsustele, kuulda.
Oktoobrikuus korraldas Memento Liidu eestseisus “EKE-Ariko” abiga tööseminari “”Memento” iseseisvas Eestis”, milles osalesid Memento Liidu aktivistid peaaegu kõigist Eesti piirkondadest. Loode-Eesti Endiste Poliitvangide Ühing korraldas töökonverentsi, milles osalesid ka Põhiseadusliku Assamblee liikmed, arutamaks represseeritute probleeme. Nende nõupidamiste tulemusena koostati “Eesti represseeritute sotsiaalsed ja majanduslikud nõudmised vabariigi valitsusele ja ülemnõukogule”, mis esitati neile organitele Memento Liidu eestseisuse ja EEPL juhatuse nimel. Paljud neist nõudmistest, kuid kahjuks kaugeltki mitte kõik, rahuldati seadusandlike aktidega.
Tartus toimus Endiste Poliitvangide Tartu Ühenduse suurkogu, millel loodi hr. Elmut Laane eestvõtmisel Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond osalemaks eelseisvatel Riigikogu ja kohalike omavalitsusorganite valimistel, sest asutajate arvates ei suutnud teised organisatsioonid vajalikul määral esindada represseeritute huve. Tegelikult paljud Memento Liidu ja EEPL liikmed olid aga oma erakondliku valiku juba teinud ja ei muutnud seda. ÕRRE loomine osutus objektiivselt vaid Memento Liidu, EEPL ja Eesti parempoolsete jõudude lõhestamiskatseks, tõsi küll mitte eriti edukaks, sest valimistel ei õnnestunud sel erakonnal koguda isegi vajalikku 5%-list häältemiinimumi.
Memento Liidu volikogu tuli kokku detsembris. Piirkondlike organisatsioonide tegevuse ülevaadetest selgus, et põhiliseks tegevuseks on kohalikud üritused ja suurematest üle-Eestilistest ettevõtmistest osavõtuks ei piisa vahendeid. Volikogu moodustas komisjoni uue põhikirja väljatöötamiseks ja toetas Maaomanike Foorumi avaldust maaomandist. Toetati ka Vabadusvõitlejate Ühenduse asutamist. Hr. Talve tegi ülevaate teabetoimkonna tööst represseeritute nimekirjade koostamisel.
“Memento” Tartu Ühenduse esindaja tegi volikogule teatavaks, et Tartu Ühendus lahkub Memento Liidust. Sellega said organisatsioonilise lahenduse mõnda aega kestnud kahetsusväärsed tülid mõnede Tartu Ühenduse ja Liidu eestseisuse liikmete vahel. Kahjuks peab ütlema, et taolised tülid ja süüdistused halvasid küllaltki pika aja jooksul suurel määral nii Memento Liidu kui ka Tallinna Ühenduse tööd. Siin ei tahaks neil pikemalt peatuda.
1992. a. algul loodi “Memento” organisatsioonid viimastena maakondlikest Jõgeva- ja Läänemaal. Sellega lõppes “Memento” organisatsioonilis-struktuuriline rajamine ja praegu eksisteerivad Memento Liidu struktuurid kõigis maakondades, Narvas ja Tallinnas. Peale nende kuuluvad Memento Liitu iseseisvate organisatsioonidena Endiste Poliitvangide Liit, Endiste Poliitvangide Loode-Eesti Ühing ja Tööpataljonlaste Ühendus.
Aprillis toimunud rahvusvaheliseks muutunud ajaloolis-valgustusliku õiguskaitselise ja heategevusliku ühingu “Memoriaal” III konverentsist võttis osa Memento Liidu esindaja, kes tutvustas Eesti olukorda ja kelle tegevuse tulemusena õnnestus konverentsi resolutsioonist välja jätta mõnede ringkondade poolt “Memoriaalile” peale surutavad süüdistused inimõiguste rikkumiste kohta Eestis. Konverentsil tõstatati nõudmine korraldada rahvusvaheline kohtuprotsess kommunismi kuritegude üle, mida Memento Liit toetas.
Mais toimus Memento Liidu volikogu koosolek, millel arutati Põhiseaduse projekti – seisukoht oli toetav — , suhtumist eelseisvatesse valimistesse – kuna mementolased kuuluvad erinevatesse poliitilistesse erakondadesse, siis leiti, et igal mementolasel on õigus hääletada oma südametunnistuse järgi, kuid üldine arvamus oli, et toetada tuleks ERSP-d ja “Isamaa Ühendust”. Tutvuti Memento Liidu uue põhikirja projektiga ja edastati see liikmesorganisatsioonidele paranduste ja täienduste tegemiseks. Koosolekust võtsid osa Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Rahvarinde esindajad.
Ka Viljandis toimunud EEPL volikogu istungil arutati uue Põhiseaduse ja valimistega seonduvat ja jõuti samasugustele otsustele.
7. mail 1992. a. moodustati EV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 26-liikmeline Okupatsioonide Repressiivpoliitika Riiklik Komisjon, mille koosseisu arvati ka neli Memento Liidu ja Endiste Poliitvangide Liidu esindajat. Komisjoni esimeheks sai mementolane kirjanik Jaan Kross. Peale Eesti iseseisvumist kinnitati 1993. a. selle komisjoni koosseis ja põhikiri Riigikogu poolt. Käesoleval ajal juhib selle komisjoni tegevust Vello Salo, tegevesimees on Peep Varju. Kahjuks on vahendite nappuse tõttu Komisjoni tegevus suhteliselt tagasihoidlik.
14. juuni leinapäeva tähistamise ürituste raames toimus konverents, millest võtsid osa Läti Represseeritute Ühenduse, Riia “Memoriaali” ja Leedu “Tremtynase” esindajad. Konverents võttis vastu pöördumise Vene valitsuse poole, milles nõuti Vene armeekontingendi väljaviimist Balti riikidest ja okupatsiooniga tekitatud kahjude hüvitamist.
1992. a. juulis New Yorgis toimunud Eesti päevadest ESTO-92 võttis osa mementolane Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu esimees Eugen Vaher, nüüdseks kahjuks juba manalamees, kes seal esitas ka Memento Liidu ja Endiste Poliitvangide Liidu pöördumise.
Juulis hoogustus valimiskampaania. Memento Liit ja EEPL nõudsid kõigilt endistelt EKP palgalistelt töötajatelt, et nad loobuksid kandideerimast Riigikogusse, toetasid presidendikandidaadina mementolast Lennart Meri. Riigikogusse kandideeris 8 mementolast – A. Eenpalu, ja H. Laane ÕRRE, R. Ruben “Eesti Kodaniku”, J. Arvola Põllumeeste Kogu, K. Mättik ja J. Pertmann ERSP ning A. Rast ja E. Tarto “Isamaa” nimekirjades. Valituks osutus vaid Enn Tarto. Sellise tagajärje põhjustas vahendite vähesus agitatsioonitööks, valimissüsteemi nõrk tundmine, aga peamiselt killustumine. Näiteks A. Eenpalu ja A. Rast konkureerisid erinevates nimekirjades ühes valimisringkonnas, võttes üksteiselt hääli ära.
Pärast uue Vabariigi Valitsuse töölerakendamist moodustati Peaministri korraldusega Siseministri juurde ministeeriumidevaheline komisjon Justiits-, Sotsiaal-, Rahandus- ja Välisministeeriumi ning Memento Liidu ja EEPL esindajate osavõtul represseeritutega seotud küsimuste lahendamiseks. Selle komisjoni töö tulemusena valmisisd mitmed seaduseparandused ja lepingu projekt Venemaaga.
Oktoobri lõpus toimus Riias Läti poliitiliselt Represseeritute Ühenduse IV konverents, millel osales Memento Liidu delegatsioon. Mõttevahetusel selgus, et nii Lätis kui ka Leedus oli repressioonide uurimine edenenud jõudsamalt kui Eestis. Lätis olid juba seks ajaks vastu võetud seadusandlikud aktid poliitiliselt represseeritu statuudist ja nõukogude võimu kuriteod tunnistatud inimsusevastasteks. Eestis on need asjad siiani tegemata.
Memento Liidu II Üldkogu toimus 1992. a. novembris Tartus. Eestseisuse aruande esitas J. Pertmann. Üldkogu võttis põhimõtteliselt vastu uue põhikirja. Esitatud oli kaks projekti – Ü. Ojatalu juhitud volikogu poolt moodustatud komisjoni ja Tallinna Ühenduse koostatud. Põhimõttelised küsimused otsustati Üldkogul, lõplikku redaktsiooni volitati vastu võtma volikogu. Peamine erinevus võrreldes esimese põhikirjaga seisnes selles, et Memento Liit sai tegelikult iseseisvate organisatsioonide konföderatsiooniks, mille juhtorganeid – volikogu ja eestseisust – enam ei valitud, vaid nad moodustati liikmesorganisatsioonide esindajate delegeerimise teel. Liidu tegevuse eesmärgid ja töösuunad jäid muutmata, kuid loomulikult said nad selgemini välja öeldud ja kõrvaldatud eufemismid ning poolikud väljendused, mis olid olnud peale sunnitud, selleks et põhikirja registreerida laguneva nõukogude võimu tingimustes.
1993. a. jaanuaris kutsuti Memento Liidu esindajad Vladimiris toimuvale rahvusvahelisele konverentsile “Nürnberg-2”. Konverents, mille osalesid Venemaa ja Ida-Euroopa maade kommunistliku terrori ohvrite organisatsioonide esindajad, võttis vastu otsuse, milles taotleb rahvusvahelist kohtuprotsessi kommunismi kuritegude üle. Eesti Peaministrile edastati Memento Liidu poolt konverentsi materjalid koos ettepanekuga tõsta see küsimus üles rahvusvahelisel valitsuste tasandil.
Memento Liidu volikogu 1994. a. veebruariistungil võeti vastu põhikirja uus redaktsioon, aprillikuus arutati üldkogul moodustatud revisjonikomisjoni aruannet, teabe- ja ajalootoimkonna tööd, ajalehe väljaandmisega seotud küsimusi. Vaatamata materiaalsetele raskustele õnnestus siis veel ajalehe väljaandmist jätkata.
Endiste Poliitvangide Liidu III üle-Eestiline kokkutulek toimus 1993. a. juulis Klooga skautlaagris. Vastu võeti põhikirja uus redaktsioon. Otsustati registreerida EPL iseseisva organisatsioonina, jäädes assotsieerunud liikmena Memento Liitu. Sellega lõppeski Memento Liidu organisatsiooniline kujunemine.
Oma senise tegevuse jooksul on Memento Liit saanud arvestatavaks osaks taasiseseisvunud Eesti riigi ühiskondlikus elus. Organisatsiooni kuulub koos Endiste Poliitvangide Liidu ja Tööpataljonlaste Ühendusega üle 4000 liikme. Esinedes teatud osa kodanike survegrupina riigi võimuorganitele on õnnestunud seadusandlusesse sisse viia mitmeid olulisi represseeritute huve arvestavaid sätteid.
Piirkondlike organisatsioonide eestvõtul ja aktiivsel osalemisel tehti ära suur töö nõukogude terrori ohvrite haudade korrastamisel, mälestusmärkide püstitamisel, leinapäevade mälestusürituste korraldamisel jne.
Eraldi tuleb märkida “Memento” ajaloo- ja teabetoimkonna (kuni oma surmani hr. L.Talve, hiljem hr. E. Palmiste juhtimisel) tööd represseeritute nimekirjade koostamisel, anketeerimisel ja mälestuste kogumisel.
Selle toimkonna baasil moodustatud Represseeritute Registri Büroo hr. L. Õispuu juhtimisel on teinud ära aukartust äratava töö. Võib öelda, et Eesti represseeritute register on praktiliselt koostatud. Ja see töö on korda saadetud äärmiselt nappide vahenditega, peaaegu ühiskondlikus korras.
Kui aga küsida, kas võib rahule jääda Memento Liidu tegevusega, siis vaatamata äratehtule tuleb tunnistada, et oma põhikirjas püstitatud eesmärkide saavutamisest on Liit veel kaugel.
Vaatamata meie korduvatele taotlustele ja esitatud eelnõudele ei ole me suutnud siiani saavutada nõukogude võimu kuritegude tunnistamist inimsusevastasteks, ei ole tunnistatud kuritegelikeks organisatsioonideks EKP ja tema satelliitorganisatsioonid. Nende Riigikogu poolt vastu võtmata printsipiaalsete otsuste puudumise taha takerdub mitte ainult ajalooline tõde ja õiglus, vaid ka paljud represseeritute elulisi huve puudutavad probleemid.
Represseeritutelt ära võetud varade tagastamist reguleerivad seadused ja tagastamise käik on ebarahuldavad. Vastupidi oodatule on viimasel ajal käivitunud protsessid, mis pidurdavad reforme ja püüavad isegi anda neile tagasikäiku. Siin tuleb Memento Liidul teha tihedat koostööd Õigusjärgsete Omanike Liiduga, sest Memento enese jõududest jääb ilmselt väheseks.
Memento Liidu algusaastail loodud tihe kontakt ja koostöö Läti ja Leedu sõsarühingutega ning “Memoriaaliga” on vahendite ja sõiduvõimaluste puudumise tõttu praktiliselt katkenud.
Omal ajal vaieldi palju selle üle, kas Memento Liit peaks kujunema poliitiliseks erakonnaks.
Kuna Memento Liidu liikmete keskmine vanus on üle 70 eluaasta, ei saa neilt oodata erilist poliitilist aktiivsust, pealegi puudub Liidul Eesti ühiskonnas laialdane sotsiaalne baas ja poliitilisele erakonnale vajalik konkreetne tegevusprogramm probleemide lahendamiseks, mis jäävad välja represseeritute spetsiifiliste huvide valdkonnast. Memento aktiivsed liikmed on aga juba liitunud mitmete olemasolevate erakondadega. Sellepärast on tänaseks selgunud, et Memento Liit võib oma eesmärkide saavutamiseks esineda kõige efektiivsemalt ikkagi ainult erakondadevälise, või kui soovite, erakondadevahelise survegrupina.
Vastavalt EPL statistikale väheneb liikmete arv surma tõttu aastas ümbes 10% võrra ja see arv näitab tõusutendentsi. See on paratamatu. See on üks faktoreid, mida tuleb arvestada Liidu edasise tegevuse strateegia kujundamisel.
Peale eespool mainitud põhisuundade näen tungivat vajadust edaspidi pöörata rohkem tähelepanu vahetule Liidu liikmete omavahelisele suhtlemisele, nn. “klubilisele tegevusele”.
Tingimata on vajalik tugevdada koostööd Memento Liidu ja talle lähedaste organisatsioonide – Vabadusvõitlejate Liidu, Vigastatud Sõjameeste Ühingu, Endiste Poliitvangide Liidu, Pensionäride Ühenduse jt. – vahel. Tulevikus pean võimalikuks ja vajalikuks kõigi nende ühenduste mingisugust organisatsioonilist koondumist. Esimese sammuna sellel teel näen praegu tegutsevat Rahvuslik-demokraatlike Jõudude Koostöökoda.