EESTI MEMENTO LIIDU JA MEMENTO TALLINNA ÜHENDUSE ESIMEHE LEO ÕISPUU SÕNAVÕTT märtsiküüditamise 65. aastapäeva mälestusaktus- kontserdil Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis 25. märtsil 2014.aastal.
Lugupeetav Harju maavanem Ülle Rajasalu, lugupeetavad Tallinnas ja Harjumaal elavad endised küüditatud, daamid ja härrad! Eesti Memento Liidu ja Memento Tallinna Ühenduse nimel tänan Teid, et tulite siia tähistama 1949. aasta märtsiküüditamise 65. aastapäeva ning ühtlasi ka Eesti Memento Liidu 25. aastapäeva.
RIIKLIK MÄLESTUSÜRITUS
Tund aega tagasi algas ja nüüd on juba lõppenud märtsiküüditamise 65. aastapäeva riiklik mälestusüritus Tallinnas, Vabadussõja võidusamba jalamil. Paljud teie hulgast olid seal. Eesti hümni esitas Politsei- ja Piirivalveameti orkester. Sõna võtsid Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ning Memento poolt Tartu Ülikooli õigusteaduste professor Jüri Saar. Mälestupalvuse viis läbi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder. Märtsiküüditatute mälestuseks asetati pärjad Vabadussõja võidusamba jalamile. Pärgade asetamine: Eesti Vabariigi Presidendi, Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse ühise pärja asetas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves; Kaitseväe ja Kaitseliidu ühise pärja asetasid Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili; Eesti Memento Liidu ja Memento Tallinna Ühenduse ühise pärja asetasid Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Leo Õispuu ja Memento Tallinna Ühenduse aseesimees Peep Varju; Tallinna linna pärja asetas abilinnapea Kalle Klandorf; Harju Maavalitsuse pärja asetas Harju maavanem Ülle Rajasalu. Loetletud viie registreeritud mälestuspärja asetamist abistasid sõjaväelased. Taustaks mängis orkester loo “Langenud kangelastele”, autor Juhan Aavik. Kõikide teiste, mitteametlike pärgade ja lillede asetamise taustaks mängis orkester “Eestimaa, mu isamaa”, autor Elmar Kasesalu.
Märtsiküüditamise riikliku mälestusürituse eeskujuliku läbiviimise eest Tallinnas tänan Memento nimel Siseministeeriumit, minister Ken-Marti Vaherit, pressinõunik Kaili Uusmaad, moderaatorit Tõnis Millingut ja dirigent Arvi Miidot.
MÄRTSIKÜÜDITAMISE 65. AASTAPÄEVAST
Mälestusüritus jätkub praegu Rahvusraamatukogu suures saalis ja fuajees. Nii 65-ndast kui ka 25-ndast aastapäevadest räägime ja kirjutame kogu käesoleva aasta. Praegusel üritusel anname rinnamärgid neile, keda küüditati pärast Teist maailmasõda. Peaaegu sama kujundusega rinnamärgid annetas Eesti Vabariigi president Kadrioru Roosiaias 14. juunil 2011 enne sõda küüditatutele. Kokku anti 2011. aastal välja üle 700 rinnamärgi. Praegu on ette valmistatud 2500 rinnamärki. Need antakse inimestele kätte Eesti Memento Liidu juhatuse liikmete poolt, koostöös maavanematega. Täna saavad rinnamärgid Rahvusraamatukogus kuni 380 tallinlast ja ligi 80 väljaspool Tallinna elavat harjumaalast.
Vastavalt Eesti Memento Liidu ja Eesti Vabariigi presidendi kantselei otsusele antakse rinnamärgid praegu elus olevatele endistele märtsiküüditatutele: see tähendab neile, kes 25.-29. märtsil 1949 vagunites ära viidi ning neile, kes hiljem järele viidi, samuti anname märgid asumisel sündinud lastele, vangilaagritest vabanenud ja perekonna juurde asumisele saadetutele. Kahjuks jäävad mitteküüditatud märgisaajate hulgast välja, kuna ekslikult arvatakse, et nende kannatused ei olnud suured ja algselt neid oli väga palju (üle 10 tuhande). Lisaks märtsiküüditatutele otsustati samaaegselt anda märgid ka 15.08.1945 sakslastena küüditatutele, algarvuga 566 inimest; 01.04.1951 usutunnistuse pärast küüditatutele, algarvuga 312 inimest; aastatel 1945-1953 massiküüditamiste vahepealsetel aegadel viidutele, algarvuga 1674 inimest, kuna neid on võrreldes märtsiküüditatutega suhteliselt vähe ning seega ei ole otstarbekas neid eraldi kokku kutsuda.
Sini-must-valgete rinnamärkide annetamine, pealkirjaga “Eestist küüditatu”, toimub kõikides maakondades. Probleemideks kujunesid endiste küüditatute aadresside ja eriti veel uute perekonnanimede kättesaamine pensioniametitest, riiklikest registritest. Takistuseks kujunesid andmekaitse seadused, vaatamata aastaid kestnud kõrgtasemel taotlustele. Seetõttu oleme teid täna siia kutsunud vastavalt andmetele, mis on saadud Memento tegutsevate organisatsioonide liikmete kartoteegi-kaartidelt, samuti tuttavate ahela kaudu ammutatud teabe alusel ning ka kohalikes ajalehtedes avaldatud kuulutustele, vastukajana saadud andmetele. Häbiväärselt ebaproduktiivne tegevus digiajastul!
Märtsiküüditamise 65. aastapäeva olulise sündmusena toimub leinapäeval, 14.06.2014 EV Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese kohtumine endiste küüditatutega Kadriorus Presidendi Roosiaias. Roosiaeda kutsutakse 300 endist küüditatut, pluss nende saatjad. Kutsed väljastab nendele Presidendi Kantselei.
Märtsiküüditamise 65. aastapäeva puhul andis Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) 2014. aasta märtsis välja raamatu, pealkirjaga “Eestist 1945-1953 küüditatute nimekiri”. Selles raamatus on 35472 isiku lühiandmed. Need on algandmed (ligi 65-aasta taguse seisuga) inimeste kohta, kellele anname täna ja lähiajal rinnamärgid. Aastatel 1940-1941 küüditati Eestist Venemaale ligi 11000 inimest. Seega, – kokku ajavahemikus 1940-1953 (enne ja pärast sõda) küüditatati Eestist kokku üle 46 tuhande inimese. Jätkuva uurimistöö tulemusena võib nendesse nimekirjadesse lisanduda paari protsendi ulatuses Siberis sündinud lapsi. Küüditatute mälestuseks süüdatakse üliõpilaste ja õpilaste organisatsioonide eestvedamisel Tallinnas Vabaduse väljakul, Tartus Raekoja platsil ja mujal Eestis tuhandeid küünlaid.
Mõni sõna isiklikust kokkupuutest märtsiküüditamisega. Mina, 1941. aasta küüditatu, põgenesin Siberist ja märtsiküüditamise ajal õppisin Kuressaares keskkoolis. 25. märtsil 1949, koolivaheajal, viibisin maal vanatädi juures. Varahommikul äratasid mind naabrid sõnadega: “Vanaisale sõideti juba veoautoga järele, jookse ruttu minema.” Mina varjusin, kuid voodihaige vanaisa tõsteti mitme mehega veoauto kasti ja ta suri küüdivagunis Venemaal. Vanaema tuli Siberist tagasi tühjale kohale, et kõike uuesti alustada.
EESTI MEMENTO LIIDU 25. AASTAPÄEVAST
25. märtsil 1989. aastal, märtsiküüditamise 40. aastapäeval, osalesin Tallinna Linnahallis koosolekul, kus toimus Eesti Memento Liidu (EML) asutamine. Viibisin seal inimesena, kes oli kaks korda küüditatud (1941 ja 1950), ametlikult üle 16 aasta Siberis asumisel olnud, sellest ajast 4 kuud vanglates viibinud. Meie perest ja lähedastest sugulastest jäi Venemaa mulda 7 inimest, sealhulgas isa, ema, vanem vend, vanaisa. Minusuguseid kommunismiohvreid viibis Linnahalli saalis arvatavasti mitu tuhat. Represseeritute endi algatusel kutsutigi kokku endised küüditatud ja poliitvangid üle kogu Eestimaa Tallinna suurimasse saali Linnahallis. Moodustati ka Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” Tallinna Ühendus (Tallinna Memento) ja analoogilised ühingud maakondades ning suuremates linnades, – nõndanimetatud maakondlikud ja linnade Mementod. Samaaegselt alustas andmete kogumist Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB). EML, Tallinna Memento ja ERRB asutamist ettevalmistavad väiksemad koosolekud toimusid juba enne 1989.aastat Tallinnas kunstiinstituudi, silmakliiniku, projekteerijate maja ruumides ja mujal Eestis.
Alates fosforiidisõjast (1987) võtsin osa paljudest Eesti poliitilistest üritustest. Alates 1989 osalen ERRB tegevuses (aastast 1992 juhatajana), pidevalt olen olnud Tallinna Memento ja EML juhatuse liige. Seega, enam kui 25 aasta kogemuste alusel, pean kaasteelisena vajalikuks loetleda siinkohal väärikaid inimesi, keda võib nimetada Memento asutajateks, eestvedajateks, julgeteks organiseerijateks, KGB takistavat tegevust mitte-kartvateks meesteks ja naisteks. Nendeks inimesteks on: Elmar Joosep, Aleksander Levin, Enn Sarv, Jüri Pertmann, Aadu Oll, Aadu Rast, Leo Talve, Enn Tarto, Kuno Raude, Tiia Nurmis, Mare Saks, Astra Ellmann, Õie Tipner, Helmi Veske, Mirjam Puhk-Kaber, Virve Virkus, Viljar Ansko, Ülo Ojatalu, Endel Palmiste, Leo Õispuu, Heino Jalakas, Anne Eenpalu, Juta Vessik, Rein Väli, Helve-Esta Sillamaa, Leida Kiiver (Hiiumaalt), Ants Kondoja, Kalju Kotkas, Udo Josia, Hans Sissas, Udo Suurtee, Uno Säästla, Udo-Vello Lamp, Ants Salum, Endel Paiso, Peep Varju, Tiiu Teesalu, Rein Purje, Rudolf Aller, Jaan Arvola, Ülo Kann-Roos, Helvi Koppel, Hugo Tamleht, Lembitu Kuuben, Heino Lätt, Lembit Leinjärv, Maret Terav, Õilme Nurk, Loreida Mägi-Tiik, Esta Reidisaar, Heino Noor, Arno-Toomas Pihlak, Enno Piir, Inga Saarva, Astrid Sard-Kuuskor, Gerda Talve ja palju teisi. Täpsemad andmed vt Memento nimekirjaraamatus R4, lk 21-34. Suur tänu neile kõigile ennastsalgava ja kohusetruu tegevuse eest! Ilma loetletud inimesteta ei oleks Mementot. Memento 25. aastapäevast räägime ka augustikuus Pilisveres.
KOMMUNISMIOHVRITE MEMORIAALIST
Kallid saatusekaaslased! Rääkida oleks veel palju, kuid aktuse lühikõnesse kõik teemad ei mahu. Lõpetuseks tahaksin siiski veidi mõtiskleda selle üle, kuidas põlistada kommunismiohvrite mälestust. Võib muidugi loota, et see kurb mälestus püsib järeltulevate põlvede südames. Aga siiski – kui kaua? Nimed on trükitud Memento nn mustadesse raamatutesse, sisetatud Intenetti ning säilivad seal igavesti. See on väga oluline. Aga raamatud ei ole iga päev kõigile nähtavad. Seetõttu ongi aktuaalseks muutunud kommunismiohvrite nimememoriaali rajamine Tallinna kesklinna.
Nõustun Heido Otsa mõtteavaldusega, kes toonitab, et lisaks meile enestele on memoriaali rajamine just kesklinna vajalik ka Tallinna külalistele. Peaaegu iga võõrsilt tulnud inimene, kes külastab Eestit, külastab Tallinna. Siin peab ta sattuma võimalikult kergesti kohta, kus oleks selgelt ja suurelt näha, millist kurja on okupandid teinud siinsele rahvale. Oleks näha, et meie mure võimalike uute agressorite pärast on tõsine. Kahjuks oli memoriaali rajamine mitmeks aastaks soikunud. Memoriaali rajamise idee tuli varjusurmast äratada. Laskumata siinkohal üksikasjadesse, meenutan vaid, et Kultuuriministeeriumi ja Eesti Arhitektide Liidu poolt 2011.a. kuulutatud avalikule konkursile kommunismiohvrite memoriaali asukoha ja ideekavandi leidmiseks laekus 66 võistlustööd. Mõni kuu tagasi otsustas grupp mementolasi memoriaali rajamise idee taaselustada. Meie soosingu pälvis Kultuuriministeeriumi konkursil esimest ja teist kohta jaganud ideekavand MÄLUTULBAD, autoriks Koit Ojaliiv, kellelt on näidisena tellitud tema poolt algselt Maarjamäele kavandatud projekti kohandus ületoomisena Tallinna kesklinna: Tõnismäele ja Kaarli puiesteele. Valminud on kaks vastavasisulist eskiisprojekti.
Kuid peamine on see, et meie ootused täitusid: memoriaali rajamine on taas päevakorda tõstetud – ja päris kõrgel tasandil. Memoriaali asukohtade suhtes on arvamusi avaldanud Reformierakonnast juhatuse liige Kalev Lillo, IRL-st Mart Nutt, Keskerakonnast Enn Eesmaa, sotsiaaldemokraat Mart Meri ja paljud teised. On esitatud mitmeid paiku. Näiteks pooldab Vabariigi President memoriaali rajamist Hirveparki. Sotsiaaldemokraate esindav rahvasaadik Mart Meri leiab, et “Kõigile ühine memoriaal olgu ikka Eesti Vabariigi pealinnas Harjuoru bastioni ääres Vabaduse väljaku pikendusena, sest vabadust see memoriaal ju taotleb.” Peaminister Andrus Ansip arvab, et Tõnismäele tuleks ehitada hoone. Represseerituna loodan, et ei räägita eluhoonest, vaid rahvusvahelisest kommunismiohvrite muuseumist. Tähtis on see, et nimememoriaali rajamist just Tallinna KESKLINNA pooldavad nüüd ka valitsusasutused. Nemad saavadki langetada lõpliku otsuse.
Tallinnas ei ole mälestusmärki kommunismiohvritele, kui mitte arvestada ERSP poolt 20 aastat tagasi Kaarli puiesteele pandud 0,6×0,6 meetri suurust paekivitükki, asukoha kinnipanemise kivina. Raha kogumine, kiriklik õnnistamine, – kõik toimus nagu vaja, kuid 20 aastat vana kivi on halvas olukorras.
Kallid saatusekaaslased! Kogunesime siia eelkõige kurva aastapäeva tähistamiseks, kuid elu läheb edasi. Olgem optimistlikud!
Tänan tähelepanu eest!